‹ Back

3. päev Prantsusmaa-Inglismaa

 

Eelmisel õhtul olin pikaleveninud sõidust piisavalt väsinud, ega tahtnud hakata laevapiletitega toimetama. Mine tea, mis info lugemata või kahe silma vahele jääb. Prantsusmaalt Inglismaale saab kahel, no kui ka lennukit arvestada, siis kolmel, moel. Minu jaoks siiski vaid kaks varianti - rongiga mere alt või laevaga mere pealt. Esimese eeliseks on tihe sõidugraafik ja kiire minek. Nii umbes 30-45minutiga. Nõrkuseks aga igasuguse vaate puudumine. Istud mingis kapslis, vaatad telekat ja maksad selle eest kolmandiku rohkem, kui laevas.

Oma "maadeavastaja” rollis eelistasin rohkem näha ja laevad ongi minu jaoks sympaatsemad.

Paraku, see katastroofiline viga, mille eelmisel õhtul tegin, seisnes selles et ei ostnud pileteid koheselt ära. Tegemist puhtalt isikliku, isegi mitte rumaluse, vaid kogenematusega - ei teadnud, et prantslased selliselt hinda muudavad. Kui päev varem olid hinnad umbes sellised, et laevaga 80-eur ja rongiga 95-, siis hommikuks olid need hinnad juba 130- ja 190-. Võimalik, et asi oli ka erilises päevas. See selgus minu jaoks alles Inglismaal, et mingitsorti pyhad - nad nimetasid seda bankholyday ja koolivaheag korraga. Olin võrdlemisi jahmunud sellisest arengust. Hetkeks kaalusin võimalust jääda veel päevaks Prantsusmaale ja maksta odavamate piletite eest ylehomseks, kuid teisalt - eesmärk oli jõuda võimalikult vähese ajakuluga Iirimaale. Kuna ka öömaja pole tasuta, siis otsustasingi pigem edasi sõita. Veel proovisin sellist trikki, et läksin läbi logide eilsesse päeva, trikitamise abil lollitasin systeemi (enda arvates) valisin pileti ja maksin eelmise päeva hinna. Kõik justkui toimis, aga...ekirjana saabunud kinnituses oli väljasõidupäev ikkagi homseks, mitte tänaseks. Ju on selliseid trikitajaid ennemgi olnud ja systeemid on viidud vastavusse. Igastahes olin nyyd olukorras, kus pilet oli olemas järgmiseks päevaks. Mida teha? Panin panuse sellele, et mootorratas ikka kuidagi peale mahub ja võtsin kursi Calaisi sadamasse.

Jälle kord laiad avarad teed, mõnus päikesepaiste, kergelt hoovav mahe tuul ja...jälle maksuline kiirte. No ma tõesti ei tea. See tripper toimetab appis google mapsi vahendusel. Otsepilti edastada ei saa. Paned äpi käima ja siis yhendab. Kõikides seadetes on märgitud, et väldi maksulisi teid, ent ometigi seisan ma taaskord tõkkepuu taga. Prantsuse kiirteesysteem on automaatne. Inimesi putkades ei viibi. Saksamaal oli hybriidlahendus - muidu automaatne, aga yks putka inimesega. Prantsusmaal aga sõidad tõkkepuuni, saad teada et oled mootorrattaga ning maksad oma 5 euri teekasutuse eest. No hea kyll, vähemasti sain laia lehte mängida enamvähem yksinda, sel luksusteel sõites. Maastik mulle meeldis. Kuni siiani polnud Prantsusmaa minus mingeid soojemaid tundeid, peale õhutemperatuuri, tekitanud, siis nyyd hakkasid avanema need sulnid vaated roheliselt lainetavale orgudele-kyngastele. Selline idyll jätkus kuni Calaisini. Calais, nagu sadamalinnad yle ilma, on siblimist täis. Suured veoautode hordid. Kuidas nad kyll alati täpselt teavad kuhu minna? Vahtisin ringi otsides sobivat teeotsa DFDS laevadele. Õnneks asetsesid Prantsuse sildid kõrgel tee kohal ja olid korrektses sõnastuses, mul polnud vaja muud, kui kurseerida nende järgi ja sadamas olingi. Õnneks oli siin vähemalt keegi neis piletikontrolli putkades liikumas. Varasemalt, kui proovisin DFDS klienditeenendusse helistada, siis kõnet aina suunati ja suunati. Kodulehe kaudu sai aga rääkida vaid robotiga - jälestan seda "tarka" robotilahendust, millega raisatakse inimeste aega, kuid iialgi vastust ei saa. Põlgan sydamest kõiki neid firmajuhte, kes on võtnud vastu otsuse kliendid vaiba alla menetleda. Lollikari. Õnneks oli aga naisterahvas ses putkas ääretult abivalmis. Seekord ei pidanud ma ka prantsuse keeles kõnelema. Minu mure sai lahendatud, pääsesin laeva. Tõsi kyll, pidin sellele nn eilsele hinnale kõvasti juurde maksma.

Piletikontrollile järgnes Inglise piirikontroll. Ma pole kunagi varem Inglise piirikontrollis viibinud, seepärast ei tea võrrelda, kuid yldiselt sujus sõbralikult ja ladusalt. Uuriti, mis asjus saarele tulen, kaua viibin ning kontrolliti ETA vastavust. ETA on meie keeles vist viisa, või luba. Selle saamiseks tuleb omada arvutit v nutifoni. Siis tõmmata äpp (millal kyll lõpeb see äppide kultus?), skänneerida oma passi, teha pilti, maksta lõivu ja oodata. Võib olla on mingi võimalus teha sellist asja ka piiril, kuid yldiselt peaks see olema tehtud mõned nädalad ennem piiriyletust. Äpis öeldi, et otsuse tegemine, kas riiki lubada, tuleb kolme päevaga. Reaalsuses tuli umbes 15minutiga..

Kõik jutud aetud, paberid kontrollitud, suunati laevalepääsu järjekorda.

Juba varem, siis kui parkisin ratta piletiputka juurde, märkasin kahte jalgratturit. Mees ja naine. Elektrilistel ratastel. Ka nemad jõudsid samasse järjekorraritta ja asusid aktiivselt suhtlema. Olid Saksamaalt ja suure juhuse läbi ka kusagilt Werli lähistelt, nii et sain oma Saksa muljeid jagada. Selgus, et mees oli varasemalt muusikuna töötanud, ning ka Eestis esinemas käinud. Yhtlasi oli Eesti naisdirigent pikalt tema orkestri juht olnud. Jutt käis yldiselt inglise keeles, kuid suur oli imestus, kui peale nende omavahelist saksakeelset arupidamist jätkasin saksa keeles. Mees läks särama, koukis oma märsist trompeti huuliku ja asus sellega yle sadama tuututama. Naine rääkis, et nad noored pensionärid ning veedavad aega ratastel eri riike läbi sõites. Olid käinud ka Taanis ja Rootsis.

Kõõlusin päikse käes oma ratta otsas, kui juurde astus yks lyheldast kasvu helkurvestis naisterahvas, kes asus edastama põhjalikku instruktaazi laevale sõidu osas. Iseäranis rõhutas ta kiivri pähepanemise vajadust. Mitmel korral. Kui kysisin - kas võin juba minna, siis oli vastus eitav - hiljem. Praegu ta lihtsalt juhendas. Hea kyll, lubasin kiivri pähe panna, kui aeg käes. Viimaks oligi. Kõrgest rambist yles ja olingi parvlaeva sisemuses. Märjal, metalsel tekil. Minu järel veel kolm mootorratast. Meid suunati keset tekki olevale mootorrataste alale. See on selline koht, kus saab rattad rihmadega kõvasti kinni tõmmata. Iga motoristi jaoks on see pisut kõhe värk, sest laeva libedal ja kõikuval pinnal võib ratas hõlpsasti ymber minna, kuid liiga kõvasti rihmasid pingutades võib jällegi rattale kahju teha. Yheskoos rataste juurest lahkudes, numbrimärkide järgi nägin, et tegu on hollandlastega, ytlesin - saame näha kelle ratas pikali on või teeme panuseid.

Sellest hetkest olin ma hollandi trios omaks võetud. Justkui oleksime aastaid sõbrad olnud. Erakordselt lõbus laevareis oli. Tegemist umbes minuealiste tyypidega, kes sõbrad juba kooliajast. Tänaseks oli yks neist pankur, teine õpetaja ja kolmas teadlane. Yhiselt käiakse sõitmas ja matkamas. Sel aastal valiti Inglismaa. Kutsusid mindki kaasa, ent nagu neilegi seletasin, mul oli oma missioon täita. Ja ega nad mind ymber veenma ka ei hakanud. Muude juttude seas mainisin, et väheke pelgan seda inglise ärapööratud liiklust - kõik liikumine "valetpidi". Seepeale ytles Roger, see pankur, et ma ei muretseks asjatult. Tegelikult pidi olema see teistpidine liiklus palju loomulikum. Laevas ma teda ei mõistnud, kuid tõepoolest, mida rohkem hiljem Inglismaal ja Iirimaal tiirutasin, seda mõistlikumana asi näis. Naljakal kombel, tagasi Euroopas olles oli oluliselt oluliselt keerulisem harjuda taas "õigetpidise liiklusega" veel nädalaid hiljem juhtus, et kodu juurest teele minnes avastasin end vastassuunast. Mõtlesin, et millest selline nähtus võiks tingitud olla ja jõudsin järeldusele, et Inglise liiklus on nagu kellavärk - kõik käib kella liikumise suunas. Vaatad esmalt paremale ja siis vasakule. Euroopas liigutakse vastupäeva. Nojah, moel või teisel aga peale mõnetunnist loksumist hakkasid valendama briti saare kriitvalged kaljud, mille kaldal paistis kirik - Dover. Esimene peatuspaik Inglismaal.

Kuna ka hollandi sõbrad plaanisid Doverisse minna, siis sõitsin neil sabas, et veidi kohaneda võõrapärase liiklusega.

Ebausklike jaoks on nr.13 hirmutava alatooniga. Reede 13 on pelutav isegi paljudele, muidu mitteebausklike jaoks. Mingil põhjusel on aga see arv aina minuga kaasas. Tihtipeale, kui on mõni dokument, järjekorranumber või kuupäev, siis minule satub 13. Nyydseks olen olukorraga leppinud, ent imestan ikka. Doverisse jõudes peatasime masinad yhes väikses kõrvaltänavas. Surusin hollandlastel kätt ja teatasin, et kuna mulle ei meeldi seltskonnas kõige lyhem olla ning pealegi tõmbaksin sellega hollandlaste mainet alla, siis lähen edasi omapäi. Mind vannutati kindlapeale Hollandisse tulema ja järgmistel väljasõitudel osalema. Soovisime yksteisele head teed ning läksime lahku. Nemad liikusid edasi matkaraja suunas ja mina otsustasin väikese tehnohoolduse kasuks. Olin ju läbinud juba oma tuhat ja pluss kilomeetrit. Tõmbasin ratta teeäärde, rookisin kohvrist välja õlitotsikud ning lisasin veid määret nii mootorisse, kui ketile. Selga sirgu ajades jäi pilk peatuma majaseinal, millel ilutses nr. 13. Inglismaa ja vaiksed saatjad tervitasid mind omal moel.

Hollandi kiirteel oli esimene veidi kriitilisem olukord. Mingi kohalik veoauto ei olnud nõus mööduma ka siis kui lasin kiiruse oluliselt madalamaks ja andsin käega märku. Ikka sõitis napilt paarimeetrise vahega minu taga ning andis signaali. Kui mingil hetkel sai mul villand ja tahtsin signaaliga vastata, siis ei kostnud törtsugi. Nyyd selle väikese tehnohoolduse käigus veendusin, et signaaliga on yhelpool - see asjake enam tööle ei hakanudki. Tagantjärele tarkusena, just Inglismaal läinuks seda kõige enam tarvis.

Sõitsin Londoni suunas. Olin lehest lugenud yhest eestlasest, kes elas Rootsis ja nyyd peab Londonis restorani. Plaanisin seda kohta kylastada ning enesele korralik lõuna pakkuda.

London algab juba palju varem, kui London. See autode hulk on uskumatu. Lihtsalt uskumatu. Seisakud, ummikud, viivitused. Mootorrattaga sõites on aga eelis kõiki neid seisakuid, või vähemalt enamikke neist vältida. Vaikselt rullid kõikidest mööda ja teekond sujub. Nii ma arvasin ennem Londoni kesklinna jõudmist. Londoni sydalinn on näide maapealsest (liiklus)põrgust. Kõik trygivad, reegleid justkui polegi. Kes tahab või mahub sõidab bussirajal. Ja samal ajal ei pysi ka bussid bussirajal vaid need kahekordsed punased peletised pressivad end jõuga edasi. Jalakäijad jooksevad yle teede kuidas juhtub. Ylekäiguraja kohta ei saa isegi öelda soovituslik...need lihtsalt on. Direktiivide täitmiseks ja turistidele. Kõige selle muu segaduse seas on kihutavad mopedistid ja ratturid. Yhte lõhkise peaga tõukeratturit nägin lebamas kesk kõnniteed. Politsei korraldas liiklust ja vaatas lebamist pealt, seni kuni ambulance kohale undas. Seda kõike vaatasid pealt ka need sajad masinistid, kes paratamatult ses kohas toppama jäid.

Pettumus oli võrdlemisi suur, kui selgus et seda ajalehes kiidetud eestlase restorani polegi võimalik leida. Kruttisin mööda kvartaleid ringi, lootuses tabada mõnd ligipääsukest, kuid ei midagi. Ilmselt oleks ainus lahendus jätta ratas kuhugi ootele ja minna jalgsi õnne proovima. Nähes aga milline see piirkond oli - kitsad uulitsad, lagunenud majad...treppidel slaavikykke tegevad mustikud…midagi Telliskivi kvartali sarnast, ennem arendustööde algust, ei olnud seda julgust, et jätta kõik asjad, makaronide nimel, kuhugi getosse.

Teine maamärk Londonis oli mul veel. Sel st 2025 aasta suvel jõudis Apple tv vahendusel maailma ette yks episood Kihnu saarest. Peategelasteks kaks motosõpra - Ewan Mcgregor ja Charley Boorman, kes on rännanud aastakymneid mootorratastel mööda ilma.

21 aastat tagasi tuli neil sellidel pähe mõte - mis oleks kui sõidaks tsiklitega ymber maa. Okey, teeme ära! Spontaanselt. Niipalju oli neil siiski oidu, et kaasati mõned abilised ja seadistati vastavad rattad ning haarati kaasa kaamerad. Kavandatud teekond oli Londonist Magadan, lennukiga Kanada ning finaal New Yorkis. Sellest sõidust sai legend pealkirjaga - Long Way Round

Hiljem tehti sõidud - Long Way Down, Šotimaalt Aafrika lõunatippu. Long Way Up - Elektriratastega Lõuna-Ameerikast LAni ja nyyd Long Way Home - Euroopa.

Tahtsin kangesti näha selle esimese teekonna alguspunkti. Loomulikult asetses see koht diagonaalselt teiselpool minu hetkelist asukohta. Londoni kesklinna läbisin ligemale kaks tundi. Tripper oli segaduses - tänavaid oli liiga tihedalt ja pakutud infost polnud erilist abi. Vahepeal tegi äpp vist mingi restardi, sest yhel hetkel hakkas asjandus suunama mind tagasi juba oldud kohta.

Lõpuks jõudsin soovitud sihtmärgini. Paraku oli paarikymne aastaga muutunud ka Londonis mõndagi. Sellest tänavast oli saanud geto. Kui asutasin end rattalt maha tulema, peatus yks viisaka välimusega vanem härra, proua käevangus. Tutvustas end ka mootorratturina ja ytles, et ma ei eemalduks oma rattast rohkem, kui kymme sammu. Piirkond pidavat olema nii krimi, et rattale laotud asjad kaovad hetkega. Tänasin teda heatahtliku nõu ja selle väärt info eest. Kuidagi aga tahtsin ma selle ajaloolise streeti koos enesega jäädvustada. Silmanurgast nägin, et kogu etyydi ajal nihkus lähemale yks tytarlaps...või no naine tegelikult. Peatus siis ratta kõrval ja tegi nagu uuriks oma telefoni. Aina uuris. Alles siis taipasin, et noor ettevõtja soovis oma teenust pakkuda. Seekord ta siiski eksis sihtgrupiga. Niipalju ometigi, et kõnetasin teda esimesena ja kysisin kas ta võiks teha yhe foto. Aimasin ilmes pettumust, kuid pildi ta siiski tegi ja tasu selle eest ei nõudnud. Lahkusin sellelt tänavalt, kus kollaste madratsite ja mööbltykkidega täidetud tänavaäärsed meenutasid aegu, mil sellises kohas elukoht oli veel edulugu.

Ennem ärasõitu kaardistasin öömaja. See jäi Londonist kaugele läände, Walesi piirile. Kuigi tööpäev oli ammuilma läbi, siis seisis Londoni liiklus endiselt ka kiirteel. Bankholyday. Vaikselt libistasin end ummikutest mööda, sest selleks hetkeks olin omandanud juba kohaliku sõidustiili. Yhel hetkel tõmbas mulle sportliku autonina ette keegi nooremapoolne araablane, laskis akna alla ja röökis. Nyyd kulusid marjaks ära need araabiakeelsed väljendid, mida olen omandanud. Ajasin kiivrivisiiri yles ja teavitasin härrat tema enese keeles allahi tegemistest. Saabunud reaktsioon oli vaatamist väärt - totaalne jahmatus ja järgmiseks otsustas mees põgeneda. Vajutas alla nii signaali, kui pedaali ja pressis end peateelt välja kuhugu kõrvale. Allah olgu temaga.

Kuna see trall Londonis oli kestnud kaua, vahele oli jäänud lõuna ja ilm hakkas hämarduma, siis oli mul öömajani jõudmisega juba kärsitus kannul.

Hämarusest oli saanud pimedus, kui viimaks suurelt teelt maha sain. Yyratu parkimisplats, palju autosid, mingi kaubanduskeskuse laadne asi, mcdonalds, kuid hotelli ei paistnudki. Keerutasin mööda platsi ja ei miskit. Mingi jalgrada läks öhe... Kuna olin kõik teised teeotsad juba yle vaadanud, siis ei jäänud muud kui seda kontrollida. Ma ei vaevunud ega viitsinud ratta seljast maha tulemagi . Sõitsin teepiirete vahelt läbi ja ennäe, selle kynka taga oligi otsitud asutus. Ma polegi vist varem kohanud hotelli, kuhu masinaga ligi ei lasta.

Saadud kogemus praamipiletiga oli teinud mind veidi hellaks. Tont teab, mis kuupäevale see ööbimine on asetunud. Administraatori laua taga istus rõõmsa näoga hindu. Tutvustasin end ja ta kinnitas, et kõik on kombes ning tuba ootab mind. Selleks, et vajalikke pabereid vormistada asetasin kiivri ja rattavõtme letile. Ooo, Royal Enfield, see on mu lemmik - hyyatas mees leti tagant ja hyppas pysti. Ma pean seda nägema. Kiirel sammul astus ta majast välja ning takseeris tunnustavalt minu kaaslast. Nii, paneme selle siia, siis saan valvata - ja näitas kohta kohe välisukse kõrval, parkimistasu ei võta ma mingil juhul (eemalolevas parklas oli parkimine tasuline),

Sain veel yhe yllatuse osaliseks, kui mainisin et olen Eestist - “tere, tere” ytles see lõbusa olemisega mees. Selgus, et ta oli töötanud mõnda aega Tallinn-Stockholm vahelisel laeval ja kylastanud Tallinnat mitmeid kordi.

Vandeseltslaslikult, häält tasandades, teatas ta:" Siin hotellis on kõik joogid väga kallid, aga kõrval kaubanduskeskus on veel veidi aega lahti. Tänasin teda kõige eest, siiralt, kandsin kola tuppa ning tegin tiiru kaubanduskeskusesse.

Kaubanduskeskus osutuski pigem söögikohaks. Paar väiksemat toidupoodi, KFC ja Burger King.

Eesti pastast Londonis jäin ilma, kuid rahvusvahelise kotleti kuskil Walesi piirimail Memburys sain ometigi. Hea, et niigi läits...