7. päev Iirimaa
7. päev Iirimaa
Akna taga sabistas vihm. Õhtul soe olnud radikas oli jahtunud ja öö oli võrdlemisi jahe. Asjad, mida sättisin radikale kuivama olid endiselt niisked ja märjad. Ukse vahelt piiludes tundus, et teised "yyrilised" on juba läinud ja pesuruum on vaba. Jälle see kohutav kärin ja myrin, kui dušši käima panin, ent sooja vett jagus laialt ning öine jahedus sai ihult kiiresti välja pestud. Pedagoog oli, vastavalt eelmisel päeval antud juhistele, sättinud valmis jogurtitopsi ja teekannu. Laual mõned kypsised. Pedagoogi ennast siiski näha polnud ja koerad vaikisid. Istusin söögitoas, pika laua taga, yksinda ja vaatasin suurest aknast väljas langevat vihma. Tundsin hetkeks end, kui akvaariumikala.
Pakkisin asjad rattale ja lykkasin käigu sisse. Vihmariided muidugi seljas. Suundusin tagasi Galway poole, sest kusagil seal oli võimalik pääseda Wild Atlantic Way peale - Iirimaa läänepoolseim tee, mis lookleb mööda Atlandi kallast. Läbi Galway sõites oli yks naljakas ja kummaline lõik. Nagu mingi eraldi kvartal - Irishtown. Naljakaks muutis selle asjaolu, et kohata võis hiinapäraseid söögikohti, westerni stiilis saloone, india sugemetega butiike, ent mitte midagi iirile omast. Ju see kõik kokku moodustaski iirile omase terviku, kus segunevad maailma rahvaste kultuurid.
Wild Atlantic Way e Slí an Atlantaigh Fhiáin nagu iirlased ise ytlevad, on tegelikkuses lausa 2500km pikkune tee mööda Iirimaa läänekylge. Õigupoolest näeb välja nagu poolring, mis yhendab Iirimaa põhjaosa lõunaga. Või ka vastupidi. Tee ise on võrdlemisi kitsas, loogeldes läbi väikestest rannaäärsetest kyladest ja linnakestest. Mingis mõttes ja hästi kaudselt saaks seda võrrelda Eestimaise sibulateega, sest teeäärsed paigad on suuresti orienteeritud turismile. Ja turiste jagub tõepoolest ohtrasti. Peamiseks WAW tõmbenumbriks on aga vaated. Enamvähem iga kurvi taga vajub meiesugusel lameda maaga harjunud inimesel suu lahti - nii ilus, et enam ilusamat olla saagi ja järgmise kurvi taga uuesti ja uuesti. Ja Sa isegi ei väsi imestamisest, sest kõik ongi tõepoolest hiiglama ilus.
Keset järsku kallakut, katuseta ja tumerohelistesse väänkasvudesse mattunud vana kirik, milles siiani teenistusi peetakse - ilus. Kõrgel yksikul kaljunikil tuletorn - erakordselt ilus. Väike linnake, millest maantee läbi viib ja kus kahelpool teed erksavärvilised pubid ja poekesed - no kas saab ilusamat olla. Saab kyll, selgub juba järgmise kurvi taga, kui midagi täiesti uut ja ootamatut ette kerkib.
Ainult kuulsa Moheri kalju kaldapealsel tundus kummaline. Bussidega ette veetud turistid, sissepääs nagu loomaaeda, pilet et minna rajakest mööda kalju servale, polnud minu jaoks.
Neid hunnituid vaateid enesesse ahmides ei pannud tähelegi, kuidas tee edeneb, vahepeal on vihm järgi jäänud ja päike paistab. Olin just yhes tillukeses kaljuserval paiknevas linnakeses, kui minu tähelepanu köitsid hipilikud, surfilaudu kaenlas kandvad tyybid. Kuhu nemad nyyd lähevad? Kõrgel kynkal asetsev parkla oli autosid täis. Mõned neist need klassikalised volkswageni hipibussid. Ja ennäe imet, kynkalt alla vaadates võis näha meres ohtralt surfareid. Hyljestena laperdasid nad hoogsatel ookeanilainetel. Avasin kiivri visiiri ja tundsin kuidas soe, konteksti arvestades isegi kuum, õhk ookeanilt mulle näkku hoovas. Mind see yllatas. Oma vihmariietes ja ainatises sajus viibides, polnud ma tajunud temperatuuri muutust. Oli tõesti soe ja väga niiske.
Iiri teedel on yks naljakas nähtus, selle sisu ja päritolu ma ei tea ent iga kord läksid suunurgad veidi kõrgemale, kui taas selle märgiga kohtusin. Teed Iirimaal on yldiselt pigem kitsad, kui laiad. Ohtrate kurvidega, järskude kurvidega ja ootamatute kurvidega. Veel kõigutab tee yles alla, mäkke ja orgu, pilvedeni ja veepiirini. Lisaks kõigele on mitmeski kohas mõlemal pool teed madalad kiviaiad.
Ja nyyd kujutage pilti, kui sõidate sellisel kurvilisel, käänulisel, tõusude ja langustega teel kiviaedade vahel ning näete märki - kiirus 80 (kaheksakymmend) kilomeetrit tunnis. See oleks nagu väljakutse või looduslik valik, sest sageli pole võimalik sõita neis paigus isegi 40 km/h. Miks need märgid on? Äkki turistidele? Ei tea.
Yhes sulnis lahesopis, kus tee viis enamvähem veeni välja, pidasin maha lõunase pikniku. Olin ses paigas päris yksinda. Lahe yhes kyljes kõrgusid pystloodised kaljuseinad, vastasserval rohelusega kaetud heinamaa. Vastu kaldakive vajuvad ookeanilained paiskusid kõrgele õhku ja veepiisad moodustasid päikesevalguses värvilisi varjundeid kogu sellele idyllile. Vahtisin seda looduse imet päris tykk aega, kuid siis jõudis uus vihmasabin pärale ning tuletas meelde vajadust edasi liikuda. Yleyldse tunduski Iiri elu olevat kuidagi loodusega rytmis, teed seda mida ja millal ilm võimaldab. Või käsib.
Viimaks jõudsin välja kaldapealsele, kus paiknes praamisadam. Olin mõelnud sõita Limericki, kuid mitmed Iiri eluga tuttavad soovitajad, pidasid paremaks ja ajasäästvamaks lahenduseks seda mitte teha, vaid tulla praamiga otse yle vee. Sõidu kestvus 20 minutit. Mööda teed aga mitmeid tunde.
Niisiis keerasin lenksu sadama suunas. Väike järjekorrasaba oli juba ootamas, ent mootorrattad enamasti neis seisma ei pea. Vaatasin ringi ning otsisin mõnd piletiostuvõimalust. Ei näinud. Väikses sadamahoones paiknes suveniiripood. Lootuses, et ju kohalikud teavad, asutusin sisse.
Väikest kasvu kõhna naisterahvas ei teinud minust väljagi. Ilmselt käib tema juures niipalju turiste, et ta enam ei reageerigi. Ah jaa, ennem reisi kujutasin ette, kuidas mu rattakohvrid täituvad kleebistega. Iga maa, mida läbin, lipuvärvides. Selgus, et see on mingi vana ja kulunud komme, mis ei lähe mitte. Bensiinijaamades enam kleebiseid ei myyda. Kui soovite, siis võite tellida Hiinast. Mina niiviisi ei soovinud. Ent enne veel, kui jõudsin uurida praamipiletite kohta nägin seinal rippumas Iiri roheline-valge-oranz värvides kleebiseid. Ma pidin neid ostma. Siis uurisin ka praamide kohta. Tädi teatas tylpinult, et praamilt saab, viskas kleebised lauale ja laskis mul kaardi terminalist läbi vedada. Sellega tema huvi minu osas ka lõppes. Astusin sadamahoonest välja just õigel hetkel, praam tuli ette.
Tõepoolest, piletit keegi ei kysinud, sõitsin praamile. Enamasti seotakse mootorrattad praamidel ja laevadel kõvasti teki kylge kinni ent sellisel kiirpraamil mitte. Kuna ilm oli tuuline, laine kõrge ja alus kõikus parasjagu, siis ei hakanud ma rattalt maha tulemagi. Olin saanud koha kõige esimeses rivis, parempoolses servas, otse reelingu ja rambi ääres. Peeglist nägin, kuidas praamipoiss käis masinistidelt pileteid kysimas või myymas ent minu suunas vaid vaatas korraks ja kadus kuhugi siseruumidesse. Sain prii sõidu.
Õnneks polnud ma endalt eemaldanud vihmariideid, sest nii mõnigi suurem laine käis pahvakuga yle reelingu ja kastis mind yleni. Praam kõikus kõvasti, kuid mind see ei seganud. Hoidsin jalad kõvasti maas ning nautisin lainetel õõtsumist, tegin justkui kahte lemmiktegevust korraga - mootorratta ja laevasõitu, ning vaatlesin kiirelt lähenevat kallast. Ajakirjanikud ajavad, merendusest rääkides, sageli segi termineid randumine või sildumine. Enamasti mõeldakse ikka sildumisi. See on siis, kui laev tuleb kai äärde ning tõmmatakse trossidega kinni. Sel korral oli tegu pesueht randumisega. Mis minu jaoks, iseäranis liinilaevade puhul on harukordne. Veidi ennem randumist, hoo pealt, lasti praami ramp alla ning hooga sõideti otsapidi kaldasse. Ei mingeid kinnitusi. Sain loa maha sõita ja olingi jõudnud oma teekonna kaugeimale punktile juba päris lähedale - Kerry maakond.
Maapind hakkas taas vähehaaval kerkima. Silmapiirile ilmusid mägede kontuurid ja uued vaated lummasid jäägitult. Silt tee ääres viitas edasi - Connors pass. Viiv hiljem teatas tahvel, et autokaravanidega edasi sõita ei saa. Jälle kord oli mootorratas eelisseisus.
Kes kunagi on lugenud Tolkieni Kääbiku lugusid, või kaasaegsemad näinud Sõrmuste isanda filmi, siis nyyd valdas mind sama tunne.
Mäe mustavad kyljed, all orus rohekad nõlvad, tihedamaks muutv uduvihm ning aina ahtamaks arenev tee. Yhtlasi muutus tee ka aina järsemaks. Kusagil pahises vihmaga võidu kosk. Võimalik, et neidki oli mitu. Kolmandat käiku sõiduks enam kasutada ei saanud. Tõus oli järsk ja ...lambad kurat, keset teed. Kuidas need siia said? pean möönma, et kõrgusega on mul oma suhe. Vastastiku teineteist välistav - ei meeldi mulle kõrged kohad ja ei tea et mõni kõrge koht ka mind taga igatseks.
Aga tee aina tõusis, vahetasin teise käigu esimese vastu, sest yle tee lahmas mägedest orgu ruttav vesi. Tundsin, kuidas pulss aina kiiremini soontes lööb ja alateadlikult hakkasin hoidma pigem mäe kylje, kui järsu, alla orgu kukkuva serva suunas.
Yhes pisut laiemas orvandis, mis mõeldud ilmselt autode möödalaskmiseks, proovisin teha telefoniga pilti, kuid langev vihm ja kylmast (või ärevusest) kanged sõrmed ei võimaldanud soovitud kaadreid saada. Toppisin telefoni tagasi taskusse.
Sõitsin pea pilvedes, nii otseses kui ka ylekantud tähenduses. Olemine oli eufooriline, ei mäleta millal nii kõrgele oleksin sõiduga jõudnud. Kas olid pilved madalad või mägi kõrge, kuid taipasin et see mida arvasin uduvihm olevat, ongi pilv.
Esmakohtumine mäega, see et oli jahe, tuuline ja vihmane, oli tegelikult suurepärane. Esmalt seetõttu, et iga nyanss tuli ehedamalt ja teravamalt esile, kuid teisalt seetõttu, et olin mäel praktiliselt yksinda. Paar autot ja needki ei jäänud kauaks ukerdama. Sain nautida kogu seda vägevust omapäi.....ja lambad, kellel näis olevat nii minust, kui järskudest nõlvadest ja avaratest vaadetest ykskõik.
Mäe tipust, väikeselt platoolt avanes vaade ka teisele poole. Seal kusagil oligi minu reisi kaugeim punkt - Dingle. Raamatute järgi Iirima kauneim paik, kus tänaseni leidub kõige ehedemat iiri hingust. Mitte teeseldut vaid päris.
Teel mäest alla tundsin taas korraks end nagu Kääbiku raamatus. Seekord pahalase Smaugina, kes sööstis alla Järvelinna ja selle sabaga pilbasteks tagus. Mul mingit pahatahtlikku kavatsust polnud, ent see tunne kui kõrgelt mööda pikka sirget laskumist alla tuled ja kaugel eemal linnakest näed, kus kirikutorn kerkib värviliste majade vahelt, tekitas võimsaid tundeid. Ylevaid ja rõõmsaid.
Dingles ootas mind ees aga yks veidi ärevaks ajav yllatus, mil polnud Dinglega mingit pistmist. Tahtsin teha pilti pidulikust saabumisest ja esmakohtumisest selle kauni sadamalinnaga, kui märkasin et telefon, mida põues peitsin ja mis minu arvates kogu aeg juhtmega laadis, oli jõudnud punasesse. Aku praktiliselt tyhi ja teade, et tuvastati niiskust ning laadimine edaspidi ei õnnestu.
Oma järgmistel retkedel olen selles osas targem, et telefoni laadimiseks kasutan juhtmevaba yhendust, kuid praegu polnud sellest tarkusest mingit kasu. Linna tundmata, polnud mul mingit aimu, kas ses linnakeses mõni tehnopood on. Ja kuna telefoni aku oli punases, siis oli öömaja leidmisega kiire. Lylitasin tarbimise säästurežiimile ja hakkasin mälu järgi sõitma plaanitud suunas. Olin mõelnud veeta sulni õhtupooliku sadamalinnas, ent nyyd kiirustasin eemale. Teadsin, et ööbimiskoht asub kusagil 30km kaugusel.
Aeg ajalt peatusin, vaatasin kaardilt (kaarti kasutasin allalaetuna, mitte onlines) asukohta ja suunda ja panin edasi. Jätkuvalt pakkus Iirimaa kauneid ja veel kauneimid vaateid, kuid nende jaoks polnud mul hetkel mahti. Imetlesin muidugi, ent mõte teele jäämisest, helistamisvõimaluse ja info puudumisest segas tugevasti. Veeresin aina edasi. Muidugi informeeris ka kytusenäidik hõredaks muutuvast sõiduulatusest. Kontrollisin uuesti asukohta. Telefon näitas 2%. Läks nii nagu Iirimal ikka läheb. Mingid kõrgemad jõud suunavad su minemisi, tahad seda ise või mitte. Keerasin teelt maha kuhugi puude vahele. Kruusane ja kivine rada ronis järsult mäkke, aeg ajalt suundus mõni teekene kuhugi kõrvale. Paar maja veel ja edasi paistis tyhjus. Vaatasin telefoni 0%. Oligi kõik.
Seepeale avanes siinsamas väikese heki taga asuva maja uks ning naeratuse saatel astus välja kaunis naine.
Tere tulemast - sõnas ta sulaselges eesti keeles ja viipas mind kutsuvalt lähemale.
