Öisest magamisest ei tulnud midagi välja. Sundisin end pikali ja silmad kinni, kuid meeltesse imbus aina pilt tyhjast parklast või ryystatud mootorrattast. Aegajalt hyppasin pysti ja piidlesin aknast ymbrust. Ei mingit liikumist, täielikult väljasurnud kant. Kes soovib kaardilt seda ymbrus lähemalt vaadelda, siis majutuse nimi oli The Dakota Guesthouse in Baginton. Samas, mingeid etteheiteid majutusele polnud mul vähimatki - tagasihoidlik ja puhas. Isegi teekann, tee, kohvi ja kypsisega oli laual ootamas. Kell neli hommikul otsustasin, et sellest rähklemisest mulle aitab ning lähen teele kl 5. Viiv hiljem tundus, et 4.30 on ka hea aeg väljumiseks. Nii tegingi.
Varahommikuses ahetuses jõudsin Birminghami äärelinna. Liikumist polnud siingi. Ainult yks kodutu välimusega härra, mind sõitmas nähes, hakkas karjuma ja kilekottidega vehkima ning tegi paar ebakindlat sammu minu suunas. Ei jäänud teda ära kuulama.
Mäletan lapsena, kui aeti maal varakult yles, et kalale minna, siis oli see hiiglama tyytu. Oleks tahtnud voodisse jääda, kuid kui juba majast väljas, siis hommikune aeg, mil maailm ärkamas, on tegelikult tõeliselt äge. Sama tunne valdas mind nyydki. Hetkega oli pyhitud unetu öö raskus ja nautisin varahommikuselt tyhja linna. Ei mingeid ummikuid, ei mingeid takistusi edasiminekul. Jõudsin linnast välja, tõeliselt hõrkudele teelõikudele, kus põliste puude palistatud teed looklesid mööda vahelduvat maastikku. Siin seal väikesed kylakesed, mõnelpool mõisamõõtu maju. Ilmselt on see kant mootorratturite seas populaarne, sest kyllalt sageli kohtas teeäärsetel märke - mootorrattur mõtle, mootorrattur sõida aeglasemalt jms. Mõistsin hästi neil teedel tekkivat kihutamisvajadust, kuid minul see võimekus puudus ning kulgesin edasi rahulikus tempos. Yks liiklusmärk jäi siiski mõistatuseks, sellist polnud iial varem kohanud: Punasel taustal, suurel kandilisel tahvlil oli kirjas - cats eyes removed. Polnud õrna aimugi, mida selline sõnum võiks tähendada. Arvasin, et ju mingi kohalikud naljad. Hiljem internetist abi otsides selgus, et selliselt tähistatakse teid, millelt on eemaldatud helkivad teetähised. Asi selge.
Nyyd, oma reisi viiendal päeval tekkis esmakordselt vajadus võtta välja oma uhiuued vihmariided. Sadu oli tugev, kallas pahinal ning nähtavus kahanes arvestataval määral. Õnneks ei kestnud selline valing kaua. Napilt tunni möödudes piilus päike juba pilvede tagant. Vihmariiete selgaajamine on omamoodi protsess. Peatad ratta kinni, avad pagasi, võtad välja tihkelt kokku keeratud kostyymi, vingerdad jope selga, pykste jalgasaamiseks tuleb ära võtta saapad....ja vett aina langeb. Lõpuks kui kõik valmis ja kõik kotid, kinnitused, paelad taas kokku saab, on tõesti mugav. Mingit ängi ega muret vihmas sõites. Nagu öeldakse sellisel puhul: pole olemas halba ilma vaid kehva varustus.
Kuigi päike ilmus välja ja kuivatas vihmamärjad teed peagi, siis polnud mul viitsimist enam nende veekindlate yrpide eemaldamisega tegeleda. Pealegi, nad toimisid kenasti ka yha tugevamaks paisuva tuule vastu.
Mäletatavasti olin saanud majandusliku õppetunni, mis juhtub kui jätta praamipileti ostmine viimasele hetkele. Pyydes oma vigadest õppida, olin ostnud eelmisel õhtul praamipileti Iirimaale ära. Väljumine Holyheadist. Kuna olin alustanud päeva oodatust varem, tekkis mõte proovida jõuda ka varasemale praamile, sest yldiselt pole probleemi mootorratta pealevõtmisega. Kiirustama ei pidanud, kuid mõnusat tempot tasus hoida. eelmisel päeval jäi söömine vahele. See tuletas end kuskil ennem keskpäeva meelde. Silmasin silti - farmipood ja kohvik - welcome ning keerasin osundatud suunas. Paraku leidsin järgmise sõnumi kohviku ukselt- Sisu tõrjuvam, kui eelmine - closed. Mis siis ikka, jõuangi Holyheadi varem. Mida lähemale jõudsin Holyheadi poolsaare tipule, seda kõrgemale kerkisid mäed ja seda valjemini puhus tuul. Tuul oli tõesti erakordselt tugev. Yhe silla ees nägin silti, mis hoiatas autokaravane ja mootorrattureid - yletamine ettevaatlikult ja omal vastutusel, tuul võib teid yle ääre puhuda või ymber ajada. Jäi mulje, et tuul on siinses kandis varemgi puhumas käinud. Et kuidagigi seda tuule tugevust sõnades edasi anda, siis näitena võin tuua olukorra, kus vastu tuult rääkimine või ka hingamine oli raskendatud - lihtsalt puhutakse kopsudesse nii palju õhku korraga ja te ei suuda enam välja hingata. Mind kaitses lämbumise eest kiiver. Sadamas oli kogu tegevus seisatud. Praamid ei liikunud, meri vahutas yle äärte. Oli näha, et mõned ootajad on olnud siin pikalt. Selgus, et ka varasemate praamide väljumine oli tyhistatud ning Irish Ferrys kompanii pidas kuskil kõrgemal pool aru, kas proovida teha yks reis või mitte. Kui jahedat tuult mitte arvestada, siis ilm oli tegelikult ilus - päike paistis. Minu ees järjekorras oli vaid yks mootorratas. Olin kindel, et kui juba praamile lubatakse, siis mootorrattad maha ei jää. Nii oligi. Peale kolmetunnist ootamist avanesid sadama piletiputkade turvaväravad ja masinad suunati praamijärjekorda. Oli veel oma pool tundi ootamist, ennem kui laevale lubati. Selle ajaga kogunes mootorrattaid omajagu. Saksast, hollandist, prantsusmaalt, tšehhist, belgiast ja mina, rootsist. Jälle kord pälvis mu sõidumasin kõrgendatud tähelepanu. Teiste, moodsate, kiirete ja vihaste rataste kõrval nägi minu oma välja, kui mopeed, ent mugava olemise osas tegi silmad ette ette enamikele. Hiljem nägin neid motoriste Iirimaal ringi sõitmas, mõnesid ka kõvasti kihutamas, kuid yldiselt polnud neil Iirimaal selle suure võimsusega midagi peale hakata. Tihe linnaliiklus, järsud ja kitsad mägiteed, kõrged kaldapealsed, eeldavad pigem kindlat ja rahulikku kulgemist, kui arutut tormamist. Ilmselt on see kõigega ja kõikjal nii.
Oli juba hiline pärastlõuna, kui laevale pääsesime. Kuna minu viimasest korralikust einest oli möödas juba päev või enamgi, siis esimese asjana otsisin yles praami toiduosakonna. Friikartulid papptaldrikul 22-eur, supp topsis 14-eur. Eurode nimel nälgima siiski ei hakanud. Võtsin supi. Kassiir tuletas meelde, et supi kõrvale võin võtta ka leivaviilu. Olen mässaja, võtsin kaks.
Vaba lauda otsides, rahvast oli palju - ikkagi mitme väljumise jagu, nägin yht motomeest, keda olin silmanud varem ootejärjekorras. Tegemist tšehhiga. Jäime reisi ajaks jutustama. Selgus, et mees töötab IT spetsina Iirimaal, Galways, kuid käib aeg ajalt sõpradel ja kodustel kylas. Kuna kuidagi pidi seda ylesõiduaega sisustama, siis jäimegi lobisema kuniks viimaks kerkis silmapiirile rohelise maa kaljune siluett. Ilm oli päikseline. Vaevalt see nii jääb, teadis mu lauanaaber öelda. Tal oligi õigus. Selle tunni jooksul jõudis veel mitu korda paista nii päikest, kui sadada vihma. Vahetult ennem praamilt mahasõitu ytles, et õnneks on päike....seda päikest jagus umbes 12 minutiks, siis saabus tugevnev vihm.
Dublin tervitas päikesepaistega. Täna mul siiski pikemat plaani Dubliniga polnud. Vaja oli leida broneeritud öömaja ning siis lahendada toitlustuskysimus.
Kaardi järgi asetses minu peatuspaik umbes tunnise sõidu kaugusel Dublinist. Hingasin sisse tugeva annuse Iirimaa veepiiskadest täidetud õhku ja olin ylimalt rahul, sest suur eesmärk - jõuda mootorrattaga Iirimaale oli mingis osas siiski juba täitunud.
Pildilt paistis ööbimiskohaks olevat tilluke majake. Iirimaal ongi kõik majad pigem tillukesed. Usaldasin taas kord mineku suunanäitamise tripperi hoolde, sest märjast tilkuvast kotist polnud võimalik telefonipilti tabada. Asetasin telefoni taskusse ja jälgisin tripperi viitamist. Jõudsin välja väikesesse linnakesse, kus peatänaval käis melu. Rohkelt rahvast sumisemas, baarid, pubid, poed...ehe iiri värk. Ent andmete kontrollimisel selgus, et see pole see....sõita veel paarteist kilomeetrit. Linnake jäi selja taha, möödusid ka suursugused villade mõõtu majad avarate õuedega, saabusid tehnoparkide tarad. Olin juhendamise järgi jõudnud suurte veoautode suurele parkimisalale. Kas tõesti tripperi järjekordne möödapanek. Googlest aadressi kontrollides tundus kõik korrektne, aga pildil nähtud tillukest majakest ei paistnud. Mõtlesin juba tuldud teed tagasi minna, kui rattaga ymberööramist tehes silmasin pehkinud plangu vahelt midagi tuttavlikku. Vaatasin lähemalt ja ena imet - oligi majake. Keset tyhermaad ja ehitusplatsi kyll, kuid siiski majake. Läksin lähemale ja katsusin ust - see polnud lukus. Maja sisemus meenutas pisut vana nõukogude aegset asutuse suvitusmaja, aga veelgi rohkem tekkis seoseid nende briti sarjadega, kus väikeses kylakeskuses tapetakse järjepanu inimesi. Tumedast puidust seinad, paokil uksed, nagisev ja pundunud, tumedaks tõmbunud parket. Yhes pärani avatud uksega toas askeldasid riidehunnikute otsas kaks inimest. Mees ja naine. Nemadki olid tulnud öömajale, kuid kohtamata hingelistki ja nähes avatud uksi, ei teadnud kuidas edasi. Sain kontakti broneeringul oleva telefoninumbriga, kus naishääl teavitas, et kõik nii just ongi...mina valigu see kaugem tuba, koridori otsas. Ahah, siis kyll, ei osanud ma ka midagi mõistlikumat öelda.
Toa uks lukus polnud ja selgus, et väljaspoolt seda teha ei saagi. No, vähemalt öömaja leitud. Läksin tagasi rattale, et lahendada see teine tähtis asi - toitlustus. Ei jõudnudki kuigi kaugele, kui juba paari ristmiku järel märkasin tuttavaid Lidli logodega lippe. Ostsin kokku kõikvõimalikku nimetut, kuid kalorirohket rämpsu ja yhe keisri nimelise salati ning naasin oma punkrisse. Pesuruumi laest rippusid alla elektrijuhtmeid ja ukse kõrval olevat lylitit keerates kostis hirmutavat raginat koos undamisega ning duššiotsik hakkas väänlema kui siug. Pidasin paremaks seda atraktsiooni mitte tarvitada. Kraanist nirises vett, sellest pidi piisama.
Hiljem sain näha, et Iirimaal ja Inglismaal ongi selline duššilahendus levinud. Lokaalne veesoojendi. Enamasti tuleb tõmmata laes rippuvat nööri, siis hakkab pihta undamine ja ragistamine ning veejoa all seistes saad näppida elektrilist valitsit, mis määrab vee temperatuuri. Et asi veelgi lustlikum oleks, siis mõnelpool on seadistus selline, et duššiotsiku yhest servast tuleb tulist ja teisest kylma vett ning selle otsikuga vehkides saate enamvähem tulemuse, mis ei kõrveta ega kylmeta.
Voodi oli aga lai ja pehme. Vahelejäänud öö ja varajane tõusmine ei lasknud enam pikalt oodata. Jäin hetkega magama ning mind ei seganud ykski vaim ses kummituslikus majas.
