Raua needmine e tõiga möönmine - kui mõni plaan tundub piisavalt sõge, siis järelikult - tehtav!

https://kallikorm.com/.../Raua-needmine-e-t%C3%B5iga.../...

Lennujaam elas oma tavapärases rytmis, nagu ikka - kord kiiremalt, siis jällegi venimas justkui mõni talveunne vajunud elukas.

Ju sõltub see paljugi nädalapäevast, kellaajast ja sellest. kui palju parajasti neid inimeste eraelu läbistavaid masinaid töösse on jäänud.

Mina sattusin kuhugi sinna vahepeale - järjekordi polnud,...eriti, kuid ootama pidin.

Ilmselt olen võõrsil viibitud ajaga kuidagi muutunud, või midagi minus. Igastahes veel mõned aastad tagasi esitas turvatöötaja esmalt kysimuse - kas eesti või inglise? Viimasel paaril aastal aga pelgalt - any liquids? Nej - vastan, yhtlasi igaks juhuks rahvusvaheliselt pead raputades ning minu miniatuurne seljakott sõidabki linti mööda edasi röntgenisse.

See turvavärava läbimine Tallinna lennujaamas on nagu lototron - ja selgi korral ei pea pettuma. Muidugi võetakse esmalt kõrvale mind ennast. Pyksivärvlile lapiga ring peale, mõned tõmbed varrukatelt ning siis ootame koos turvatöötajaga põnevil olles vastust - mis vastust, seda töötaja ei täpsusta, kuid nagu olen aru saanud, siis narkootikumidest pyssirohuni. Ei teagi kumb see hullem oleks, kuid sel korral viibatakse edasi. Ju jäi markantne leid avastamata. Samal ajal seisab minu seljakott ristteel. Tallinna lennujaam pakub sellist sulnist atraktsiooni, et kõik need eemaldatud pyksirihmadega persoonid seisavad jorus lindi ääres. Pykse yhe käega syndsal kõrgusel hoides, ahmitakse pilkudega läbi pleksiklaasi rännupagasi teekonda. Mõni märss saab loa liikuda otse edasi ning inime saab võimaluse selle tähtsa pyksihoidmisvahendi jälle kasutusse võtta. Teised, aga näevad õnnist momenti, kuidas jaamaylema abil suunatakse pagas täiendavasse kontrolli ning siis tuleb juba pyksid rebadel minna aru andma oma kaasavõetud kola osas.

Aastal 1944 oleks mind ilmselt pikema jututa vahistatud ning viidud kuhugi keldrisse ylekuulamisele, sest seljakotis leidus Euroopa teede kaart. Piisavalt täpne, et valida liikumist teede numbrite järgi. Aga meil on aasta 2025 ja kaart ei huvita kedagi. Seevastu on kohusetundlikule turvaspetsile jäänud silma sirklikarp. See mõjub vististi ohtlikuna. Jõuliste liigutustega veetakse kogu seljakoti sisu ilmarahva ette ning häälega, mis võimaldab etendusest osa saada ka laiemal publikul, uurib turvamees - Mis see on?

Sirkel, harilik sirkel....kooli oma, lisan millegipärast automaatselt sinna otsa. Turvamees põrnitseb seda terariista veid aega ja otsustab, siis et Air Baltic on nagunii juba pankroti serval ja sirkli augud pole enam eksistentsi jaoks määravad.

Niisiis, lennule.

Sirkel oli mul kaasas aga kindla eesmärgiga, mitte niisama inimeste ärritamiseks. Nii nagu laevadeski, meeldib mulle kaardil kõndida sirkliga ringi ja mõõta vahemaid. Yhtlasi on see hea moodus märkida paberile eeldatavad tankimiskohad, sest keskeltläbi on mootorratta läbisõit paagitäiega 300-400km vahel. Sõltub muidugi, kui kiiresti sõita.

Mootorratastest.

Nagu yhes oma varasemas kirjas mainisin, algas minu praktika ja kokkupuude mootorratastega kyllalt varases nooruses. Nõukogude lapsena sattusin ajastusse, mille yks Soome telemees võttis kokku sõnaga - mopeedipõlvkond.

Ja sellega ei mõelnud ta niivõrd isegi seda kaherattalist liikurit vaid insener-leiutajate ajastut. Täpsemalt, see oli selline aeg kus yht-teist juba kaubanduses oli, kuid mitte varuosasid. Ja nii oligi, selleks et masinaid liikumises hoida, tuli aina leiutada lahendusi ja varuosasid. Täna lähed uueasjapoodi, kuid toona leiutasid ning rakendasid käelist oskust, et kogu fantaasia ka reaalselt valmis teha.

Mäletan, et oma esimese ametliku palga eest, a 11 aastaselt, ostsin Vihterpalu metskonnas seina ääres seisnud kaks mittetöötavat mootorrattavrakki - Voshod 175. Läbi metsa veeretasin neid koju, nii umbes 3 kilomeetri jagu...nojah, aga see on yks teine lugu.

Mootorrattaid on väga mitmesuguseid. Kuigi yhendavaks osaks on kaks ratast ja mootor, siis kõik muu on kasutajale erinev. Sõiduasend, sõiduvõtted, sportlik, cruiser jne jne.

Oma seikluse tarvis hakkasin otsima seda õigemat. Viimased aastakymned olen sõitnud ratastel, kus kiirused kyyndivad 300km/h ymber. Meenub, kuidas kutsusin yhe kalli kooliõe Pirita ringrajale võidusõidule kaasa elama. See armas inime teatas pärast ilma keerutamata - te olete hullud! Ja eelistas Piritalt tagasi Mustamäele sõita bussiga. Aga ka see on yks teine lugu.

Niisiis, otsisin ratast, mis oleks aeglane, kuid võimekas sõitma mistahes pinnavormidel ja teekatetel. Jaksaks kanda koormat ning kõige selle juures oleks ka ökonoomne....ja piisavalt mugav.

Royal Enfield on vanim mootorrattatootja maailmas. Tegevuse ja tootmisega alustati juba 1901 aastal Inglismaal. Tänaseks on majandustuuled lennutanud tehased Indiasse, ning margist on kujunenud Indias yks populaarsemaid. Ja mitte ainult Indias. Seda fenomeni võib kohata yleilmselt. Selles rattas pole midagi edevat, kuid temas on miski seletamatu tunnetus ja puude kõigi nende jaoks, kes hindavad ajastutruud kulgemist. Modernne klassik, ytlevad mõned.

Bollnäs, väike Rootsi linnake seal kusagil Uppsala ja Stockholmi kohal. On kujunenud mulje, et keskeltläbi lõpeb Rootsi eestlaste jaoks kusagil Stockholmi kandis. No mõni rahvamuusikasõber on jõudnud välja isegi Uppsala koolimajja, kuid sealt edasi oleks justkui maailma äär. Bollnäs paikneb Stockholmist umbkaudu sama kaugel, kui Tallinn Võrust.

Ja just sellest väikesest linnakesest ma oma otsitud ratta avastasingi - Royal Enfield Himalayan.

Ainult, et mina ei ole mitte Stockholmis, vaid suure kuningriigi kõige lõunapoolsemas tipus, mis paljude jaoks tänasenigi pigem rohkem Taanimaa on.

Täpselt Eesti Vabariigi tähtpäeval 24 veebruaril võtsin kõne Bollnäse motopoega ja teatasin - ok, diil!

Ja nyyd oligi laual mõistatus, et kuidas pagana pihta ma selle masina põhjast lõunasse toimetan?

Pakutud transport kujunes piisavalt kalliks, et sellest teenusest loobuda. Liiatigi arvasin, et see ligi 1000km sõit oleks ka paras testimiseks.

Reede hommikul 5.50 helises äratuskell ning täpselt kl 7.00 alustasin erakordselt rohket fyysilist pingutust vajava tööpäevaga. Ja täpselt kl 16.00 oligi töönädalale punkt pandud. Asjad olid kodus juba pakitud - kiiver, sõiduriided ja kaart (sirklist rääkimata).

Olin valinud öörongi - kl 23.17 väljumisega. Millegipärast kujutasin ette, et öises rongis inimesed puhkavad, istuvad ja kasutavad võimalust vait olla. Reaalsus kujunes vastupidiseks. Olin nagu põhjanael, ses öises vagonetis. Ylejäänud reisijad moodustasid paleti ebapõhjamaisest konjuktuurist. Oma napi araabiakeele oskuse abil sain teada, et reisitakse peamiselt Stockholmi tööle ja sugulaste juurde. Niipalju oli see vagonett siiski nostalgiline, et toolid, milles ma olin lootnud hommikuni tukkuda, olid samad, mis 1984 aasta Tallinn-Kloogaranna liinil. Ja kylm oli, väga. Kusagilt puhus aina jahedust juurde. Jäi mulje, et mõni stereotyypne vedurimees ihkas lähetada karget sõnumit ööpimedasse vagunisse. Ööpimedus on siiski vaid kirjanduslik kujund, sest tuled aina särasid.

Varahommikul kl 5 jõudis see piinakamber Stockholmi. Erinevalt Jorh Aadniel Kiirest, kes mõisavalitsejaks õppima suundus, oli minu reisikraam alles. Ärkveloleku aeg - 24h.

Järgmine rong Stockholm-Bollnäs, Väljumine 7.35.

Töllerdasin mööda varahommikust Stockholmi vaksalit. Olin vaikselt lootnud hommikuse kohvi tugevale turgutusele, kuid heaoluriik veel magas. Kõik vähegi arvestatavad kohvikohad olid lintidega piiratud nagu kuriteopaigad - istudagi polnud kusagil. Ainult vaksali peldik töötas eeskujulikult. Eeskujulikult selles mõttes, et piletimyyk käis. Maksmine kaardiga. Punkt.

7.00 lonkisin perroonile. Kaasas kiiver, seljas mootorratta sõiduvarustus ning jalas eestimaised Samelini tanksaapad. Olin nagu võõrkeha ylejäänud reisijate seas. Taaskord. Sedapuhku olid kõik reisijad valged nagu päikseline hommik Bullerbys. Laiad naeratused ja ainatised vabandamised. Aga neil kõikidel olid....suusad! Kurat teab kuhu niiviisi minnakse. Stockholmist ylespoole lõpeb ju Rootsi ära....aga ei. Igas peatuses lisandus uusi ja uusi suusakandjaid. Noori ja vanu. Mehi ja naisi. Ja syletäite viisi suuski ning kasvõi vahelduse mõttes, aga ei yhtki lumelauda. Suusad. Suusad peade kohal, suusad vahekäikudes, suusad pnkide all....ja mina oma motovarustuses. Rongi aknast hakkasid mööda vilksatama hanged. Alguses pisut laikudena puude vahel, kuid lumelaikudest said välud ja väludest mõnelpool hanged. Õnneks päike paistis ja vagun oli soe.

Yks yhine omapära on neil valgetel rootslastel veel. Niipea kui nad kuhugi istuvad, roogitakse oma märssidest välja karbid, topsid, mähitud paberid, isegi klaasist nõud - see on kõige ökom vist ja asutakse sööma.

Söömisega ongi rootslastel mingi oma suhe. Kui kusagil on koosolek või kokkusaamine, siis sellele peab tingimata eelnema koosolek või kokkusaamine, et arutada, mida syyakse. Nojah, eks igal rahvusel oma kiiksud. Eestlasel peab kõik alatasa raske olema. Kyllap seepärast kiviaedugi tegema hakati - aiana ei hoia see midagi, ega kedagi aga vähemasti on raske teha.

Rong peatus Bollnäse jaamas 10.35. Ärkveloleku aeg a 29h.

Googli kaardirakendus näitas, et jaamast poeni on 10,7km. Tundsin, et seda on veidi palju. Kuigi ilm oli kena, päikesepaiste ning pea 9 kraadine soojus. Otsisin silmapiiril taksosid, kuid neid ei pastnud. Vaatasin uuesti kaarti. Ilmselt olid sputnikud jõudnud parematele positsioonidele, sest nyyd näitas kaart - 2,7km astumist. Seda võib.

Niisiis vantsisin, kohati ekseldes, ses tundmatus väikelinnas oma Himalaya suunas. Edukalt.

Surusime poemehega kätt, vahetasime viisakusi, tehti paraadpilt nagu neid poodides ikka tehakse ja oligi aeg asuda tagasiteele.

Kell näitas veidi yle keskpäeva.

Minu eelnev kodutöö oli osutunud asjakohaseks. Ratas oli isegi ootamatult mugav ja erakordselt lihtsasti juhitav.....ning sellel polnud vähimatki võimalust kiireks sõiduks. Loksusin tagasi lõunasse.

Esimese neljakymne kilomeetri juures tundsin, et jahedus hiilib ligi. Sõrmed ja varbad kõigepealt. Ei aita ei villane sokk, ega kodumaine sõdurisaabas - kylm ikka.

Sirkliga tehtud täppide juures tegin peatuseid, nii enamvähem iga 300km järel. Kuna olin ärkvel olnud yle 30 tunni nin söönud selle aja jooksul paar võileiba, siis kujunesid tankimispeatused ka söögipausideks....või tegelikult see oli nii mõtetes.

Praktikas aga...kella 19 paiku hakkas päike loojuma. Selleks hetkeks olin sõitnud 5 tundi ja läbinud vajalikust vahemaast veidi alla poole. Iga minutiga muutus kylmatunne valusamaks ja iga minutiga muutus ymbrus pimedamaks.

Yhes väikeses nimetus Rootsi linnakeses, suutsin kesk pimedust vajalikust teeotsast mööda panna ja sain teha auringe. Au oli kindlasti suur, sest ega väikese lume ja miinuskraadidega just ylemäära motoriste maanteedel ei kohta.

Öö. Pilkane pimedus. Maanteedel valgusvihku hyppavad vereloigud. Metsloomi näib olevat teele jäänud metsikult. Pelgangi, et selle modernse klassiku esituli pole just parimate seast ja nähtavus on pigem piiratud, et mis saab..

Kui jäänud oli sõita veel umbes 3-4 tundi e 350km, sain aru et minust on saanud turist. Kylmast kangestunud jäsemetes polnud säilinud enam mingit reaktsiooni. Hoidsin lenksust kinni ja lootsin parimat. Aitas.

kl 23.54, peale 854km (õigupoolest peaks Rootsi kontekstis kõnelema milidest või miilidest e 85,4mil. Liiklus muutus Rootsis teisesuunaliseks 1967, päevapealt. Kuid, mis asjaoludel jäi mil, seda ei oska keegi seletada. 10km=1mil. Ja mil on tarvituses vaid sõidukitega seoses. Jalakäija jaoks on ikka meetrid ja kilomeetrid) läbimist parkisin ratta koduukse ette.

Kuidagi venitasin end rattalt maha ja lohisesin tuppa. Ärkveloleku aeg a 42h.

Tänasin poemeest, kena vastuvõtu ja asjaliku toimetamise eest nende kodulehel, lisades et ratas oli tõesti mõnus sõita ja pidas vastu kogu teekonna, ses talvises olustikus.

Vana motomehe vastus kõlas lakooniliselt, kuid tunnustavalt; "En riktig iron butt!"

Dragspel

           För många år sedan var en spelman en vanlig syn. Man visste alltid vem man skulle kalla på när ett möte förtjänade musikens närvaro. Spelmannen var ett hedrat yrke, ibland till och med betraktat som heligt. Och det är sant att inget ögonblick av glädje eller sorg gick förbi utan musik. Instrumentet togs med på både krigsfälten och sjöresor, och på födelsedagar och bröllop, för att inte tala om alla andra tillfällen. De gamla sångerna bar oftast på längtan efter hem och älskade personer.

Tyvärr har tiderna förändrats och många av de gamla traditionerna verkar försvinna och falla i glömska. Så händer det att man ofta inte vet vem man ska kalla på eller hur man ska göra när man längtar efter äkthet.

Mitt mål är att bevara denna gamla tradition och erbjuda stunder som prydde vardagen för hundratals år sedan – med berättelser och musik från gamla tider.

Så jag har samlat unika historier, byggt min egen dron, en liten dragspel och genom att vandra från by till by och hamn till hamn erbjuder jag lyssnare möjligheten att uppleva känslan från svunna tider.

Låtarna jag spelar är vanliga sånger från första och andra världskrigets dagar och de sånger som var populära bland sjömän på segelfartyg.
 

Om du, kära musikvän, gillar dessa gamla, enkla men vackra låtar och vill höra något från förr, tveka inte att kontakta mig!

Kalender 2025:
* Gotland 04-06.06
* Midsommar i Estlands friluftsmuseum 23.06

* Sångfestival i Tallinn 04.07

* Havets dagar i Tallinn 11-13.07
* Privat 18-20.07 
* Dragspel i Pärnu 07-09.11

* ....och på en plats som Du väljer.... 

 

Mina musikinstrumenten

Karmoška

Detta är ett instrument som jag tillverkade 2023, och det är stämt i D-dur. Det är ett instrument med en mild och jämn klang, ett unikt instrument.

Estniska dragspel

I mina spel använder jag mestadels två estniska e Teppo-typ dragspel.
Det första instrumentet är tillverkat av Johannes Keder och det är gjort någon gång på 1950-talet i Fis/B tonart.
Det andra instrumentet är tillverkat av Heino Tartes och har nummer 155, i G/C tonarter.

Irländsk banjo

Ett instrument som är vanligt och älskat i irländsk folkmusik.

Mob: +46 700315571
E-mail: kaido@kallikorm.com